Tere kallid sõbrad. Miskipärast ma arvan, et palju lugejaid pole meie blogil enam alles jäänud, kuna me oleme viimasel ajal ikka eriti laisad blogijad olnud. Aga see selleks. Lugu on selline, et praegu oleme viimaseid päevi New Yorkis ja homme õhtul asume kodu poole teele. Rootsi jõuame 21. sept hommikul kell 7.15. Seal veedame terve päeva ja kella 5 ajal õhtul asume laevaga Eesti poole teele. Tallinna peaksime jõudma 22.septembril kella 10 ajal. Nii et meie pikk ja ilus suvi on lõpukorral ja viimaks ometi saame TEID näha :)

Igatseme...näeme varsti,
Eveli ja Mann

Nüüdseks oleme otsapidi Las Vegases. Oma esimese dollari mängisin juba lennujaamas maha. Ilmselgelt ei võitnud mitte midagi. Siis saime kokku tüübiga, kes meid majutab. Viisime asjad ööbimispaika ja läksime Las Vegas Stripile. See on ikka väga võimas ja lahe koht. 6 tundi tuiasime seal ringi, vahepeal shoppasime, sõime ja mängisime. Hetkel on veel elu ilus ja veidi rahagi alles. Eks näeb, mis edasised päevad toovad...

Kallid teile, igatseme
Eveli ja Mann

Anname teada, et oleme juba teist päeva LA-s. Eile varahommikul  jõudsime, seiklesime Ly juurde, magasime veidi ja siis läksime linna peale. Esimeseks sihtkohaks oli Hollywood walk of fame, siis edasi seiklesime veel seal kandis, käisime kahes muuseumis ja mõnes poes. Kõik on hea, ainult jubekahju oli Honolulust lahkuda...

Kuulsused LA-st,
Eveli ja Mann

Laiskus ja ajapuudus on ikka hirmsad asjad, eriti kui need koos esinevad. Seepärast polegi ammu blogisse midgai kirjutada jõudnud. Ükskord oli mul töö juures igav ja siis tegin märkmeid, et teile süstematiseeritud ülevaate anda meie tegemistest.
Alustame siis Stairway to heavenist, mis leidis aset Pearl Harboris käimisele järgneval hommikul. Eelmisel õhtul olime kõik tööl ja peale 11-st koju jõudes ei tahtnud uni kuidagi peale tulla. Lõpuks saime 1 läbi magama ja äratus oli seatud kella 3ks, kuna Carlos lubas meid 4.15 peale korjata, et enne valvuri tulekut rajale jõuda. Valvur on raja alguspuntki juures seetõttu, et see rada on tegelikult suletud ja ohtlikuks tunnistatud. Igal pool on hoiatussildid, et rajale minejaid võib karistada. Nagu näha siis  meid see ei hirmutanud. Meid hirmutasid hoopis muud asjad. Alustada saab sellest, et kui olime auto ära parkinud ja esimese läbikäiku keelava sildi leidnud, ning sellest üle roninud, avastasime, et ikka päris pime on. Tee kulges esialgu mingi kraavi põhjas, mis oli betoonist. Hea oli, et Carlos oli taskulampidele mõelnud, kuna meil ei tulnud see üldse pähe. Lõpuks meil oli nelja peale 3 taskulampi. Ma ehmusin iga väikse krõbina peale, mis põõsastest kostus, seega hoidsin Carlose selja taha. Ta lubas kõik metssead meie eest vagaks teha. Peale seda kui betoonist rada lõppes, tuli jälle mingi aia alt läbi ronida ja rada jätkus porise ja järsuna kuskil metsas. Ikka veel oli pime. Ma täitsa imestan kuidas me kõik terveks jäime ja ei koperdanud kuskile puujuurte taha ega libisenud pori peal. Kui me oleks läinud kolmekesi: mina, Sirli ja Mann, siis me oleks juba 3 korda selle maa peal tagasi pööranud, kuna pime mets on ikka päris jube, eriti kui sul pole aimugi kuhu minna. Tükk aega ukerdasime metsas mööda porist mäenõlva üles, siis jõudsime sillutatud teele, kus oli valida kas minna paremale või vasakule. Selle koha peal said Carlose väljakirjutatud juhtnöörid otsa ja me pöörasime vasakule. Peale paarikümmet minutit selgus, et see valik oli vale. Selle aja jooksul nägime veel paljusid silte, mis keelasid läbikäiku ja hoiatasid karistuse eest. Proovisime mitmest kohast metsa pöörata, et ehk hakkab rada kuskilt põõsast. Ilmselgelt ei hakanud. Ühel hetkel kui Carlos oli teelt eemal rada otsimas kuulis ta mingit päris kurjakuulutavat krõbinat. Peale seda oli ikka päris hirmus kõndida. Ta oli kuulnud, et miski loom on põõsas. Seadsime sammud ruttu tuldud teed pidi tagasi ja hakkasime nüüd paremale suunduvat teed pidi minema. Ei läinud kaua aega kui jõudsime järgi mingitele teistele matkalistele, kes ka raja alguspunkti otsisid. Nendega seiklesime veel paar korda valest kohast metsa ja siis lõpuks jõudsime raja alguspunkti. Selleks ajaks oli kell juba 6 saanud. Õnneks valvurit ei olnud veel tulnud ja saime oma matkaga alustada. Hea oli, et alguses pime oli, muidu valgega ei oleks vist hakanud minema, kuna päevavalguses tundub see trepp ikka väga hirmuäratav. Pimedas alustades ei saanud kohe arugi, et hirmus on. Mida valgemaks läks, seda hirmsam hakkas. Kohati oli ikka trepp ikka väga järsk. Nagu redel, mis oleks sirge seina vastu püsti pandud. Mitte kuskile ei olnud minna, kuna alla oli hirmus vaadata, kõrval oli samuti langemine ja üleval ootas meid veel terve hunnik trepiastmeid. Kokku on sel rajal 3922 astet üles ja sama palju alla. Raja esimene osa oligi tegelikult kõige raskem nii füüsiliselt kui ka vaimselt, kuna esimene osa oli kõige järsem, kõige pikem ja kõrgus oli ikka väga hirmutav. Ma ei ole kunagi oma elu pärast nii kartnud. Hoidsin hingehinnaga trepi käsipuudest kinni ja lootsin, et ma ei libastu. Teistel oli sama raske. Eriti seetõttu, et me kõik kartsime kõrgust. Mida kõrgemale jõudsime seda kergem hakkas, kohanesime kõrgusega, hirmuga allakukkumise ees ja tugeva tuulega, kuna vaade oli suurepärane. Mina vana siidikäpp suutsin juba esimese kümne minutiga villid oma peopesadesse saada, siinkohal tuli jälle appi Carlos, kes oli kõige peale mõelnud ja tal olid kindad kaasas. Tänu temale sain ülejäänud rada läbida kindad käes ja seega jäid mu käed enam-vähem terveks. Peale meid oli rajal veel kuskil paarkümmend inimest, osad meie ees ja mõned peale meid tulemas. Vaateid nautides märkasime sadams üht kolme mastiga laeva. Kohe tegime järelduse, et ju see Black Pearl on, oligi! Tippu jõudes olime kõik väsinud aga õnnelikud ja nautisime vaadet või noh vähemalt nii palju kui sai, kuna seal üleval oli VÄGA tugev ja külm tuul. Hea oli, et meil olid dressipluusid kaasas. Üleval olles mõtlesime juba hirmuga alla tulemisele, kuna me kõik arvasime, et allatulek saab mitu korda raskem olema. Õnneks ei olnud allatulek pooltki nii hull kui üles minek. Läks isegi päris kiiresti ja ohutult. Alla minnes nägime kuidas valvur kohale sõitis ja järgmisi tulijaid enam rajale ei lasknud. Nüüd jäi ta alla ootama. Alla jõudes tuli valvur kohe ligi ja küsis, et kas me ikka teame, et see rada on suletud ja sinna minna ei tohi. Palus öelda "jah". Nii me ka tegime. Sellest piisas, siis hakkas ta edasi seletama, kuidas meil kõige parem tagasi auto juurde minna oleks, et kohalikud meile politseid ei kutsuks. Päris chill tüüp oli, tahtis ainult väga palju rääkida. Juba kella 10ks olime rajalt tagasi ja pidasime plaani, mida edasi teha. Kuna rajalt olime näinud piraadilaeva, siis võtsime plaani selle ülesleidmise. Kahjuks ei olnudki see nii kerge ülesanne, kuna esialgu me sõitsime vales suunas ja see võttis liiga kaua aega. Selleks ajaks kui me õigesse kanti olime jõudnud, hakkas meil Carlose ees piinlik, et me sunnime teda nii palju sõitma ja kahjuks jäigi piraadilaev lähedalt nägemata.
Võtsime suuna tagasi Honolulu poole ja käisime kiirelt söömas ning peale seda läksime randa. Rannas peesitasime mõnda aega ja siis tekkis mõte, et võiks ühele lookoutile sõita. Mõeldud-tehtud, sellelt lookoutilt avanes vaade Waikiki peale. Päris kena vaade oli. Klõpsisime ruttu hunniku pilte ja leidsime, et võiks enne 4-ja koju jõuda, et veel pangas ära käia. Carlos viis meid ilusti maja juurde ära ja jõudsime veel ka panka. Selleks ajaks kell ainult 4 saanud ja meil oli juba nii palju asju tehtud. Tänu sellele, et hommikul jõudsime palju asju teha, tuli ka õhtu sisustada tegevustega. Mida tüdrukud ikka teevad, kui neil veidi aega on? - Lähevad shoppama. Shoppamise tulemuseks oli minul kullast ripats, mis jääb mulle Hawaiid meenutama. Mina olen oma ostuga väga rahul, kuna sain üsna ässa diili selle ostmisel. Vot selline busy päev oligi meil.
Teisipäev (10.08) oli üsna tühi päev, käisime kõik tööl. Mul oli kuidagi eriti raske tööl olla tol päeval, kuidagi üldse ei olnud mingit isu tööd teha aga noh hakkama sain kuidagi.
Kolmapäev pidi olema mul täispikk tööpäev (hommik pildistamas, õhtu Avantis). Olin siis pildistamas ja lõin niisama aega surnuks, kuna inimesi oli vähe ja keegi ei tahtnud pilte osta. Hea oli, et Sirli mulle ühel hetkel seltsi tuli, kuna tal oli kodus igav. See, et ta mind vaatama tuli, sai talle saatuslikuks, kuna sel ajal tekkisid mulle õhtuks uued plaanid ja ma tegin Sirlile kutsikanägu ning palusin tal minu eest õhtul Avantisse tööle minna. Hea sõbranna nagu ta on aitas ta mu hädast välja ja mul oli kolmapäeva õhtu vaba. Sisustasin oma õhtu kinos, õhtusöögil ja kokteile joomas käies. Ei kahetse, et töötamise selle vastu vahetasin. See õhtu lõppes nagu ikka Frogsis, kus mind ootasid juba Sirli ja Mann. Seal veetsime ka veidike aega ja siis suundusime koju, kuna hommikul tuli jälle tööle minna.
Neljapäeva hommikul läksin Avantisse ja õhtuks oli plaanitud surfama minek. Terve päeva elasin õhtu ootuses. Surfama läksime Manni töökaaslase Ryaniga, Sirli oli kahjuks sel ajal tööl. Surfamine oli ikka megalahe, mis sest et ma laual püsti ei saanud aga esimese korra kohta olin isegi tubli, arvestades seda, et sain ainult pool tundi proovida, kuna läks pimedaks. Ryan ütles, et järgmine kord saan kindlasti püsti. No loodame! Mann sai igatahes ühe hea laine kätte küll ja peaaegu püstigi :).
13 ja reede: täispikk tööpäev, muud ei olegi selle kohta öelda.
Laupäeval käisime Sepo ja Sirliga Frogsis lõunat söömas ja Manni vaatamas. Õhtul otsustasime Manniga, et nüüd on meil fotokat vaja ja sõitsime BestBuy'sse, mis oli päris pika bussisõidu kaugusel. Tükk aega kõndisime fotokate ees ja uurisime müüjatelt igasugu asju ning ei suutnud ikka otsustada, millist osta. Ühel hetkel tuli üks noormees meie juurde, juttu alustas mingil suvaliselt teemal, kuid veidi aja pärast selgus, et ta tegelikult töötab seal ja ta tööpäev oli just lõppenud. Meie unustasime kiirelt muu jutu ära ja hakkasime talt fotokate kohta küsima. Ise oli süüdi, et tuli meiega juttu tegema. Tulemuseks oli see, et vaeseke tegeles meiega umbes pool tundi peale ome tööaega. Valisime temaga siis fotoka välja, mis pidi igati ok olema ja soodukaga ka praegu, siis selgus, et see mudel on otsas ja soodushind lõppeb ka samal päeval. Siis ta sebis veel veidi ringi ja uuris, et kuna lisa tuleb ja tegi meile mingi price rainchecki, et kui fotokas peaks tulema, siis saame selle soodushinnaga. Ta ütles, et teoorias peaksid nad poest helistama kui fotokas tuleb aga reaalsuses keegi ei tee seda. Seda kuuldes tegime kutsikanägu ja andsime talle oma numbri, et äkki ta ise helistab meile kui fotokas lattu jõuab. Lubas seda teha. Tühjade kätega poest lahkudes asusime bussipeatust otsima ning peale seda bussi ootama. Väga creepy kant, eriti õhtul pimedas. Koju jõudes painas mind ikka see, et ma ei saanud fotokat. Avasin BestBuy kodulehe ja tellisin omale sealt selle sama fotoka. Selgus, et niimoodi tellides sain ma selle veel odavamalt ja tasuta ka 4GB mälukaardi. Jälle äss diil! Nüüd ei jäänud muud üle kui fotokat ootama hakata.
(nüüd tuleb jälle tööle minekuks sättima hakata, jätkan millalgi) ja muide: meil kõigil on täna viimane tööpäev!!! Lõpuks ometi :)

Võtan siis Evelilt jutujärje üle, kuna oleme juba nii mitmeidki asju siin teinud, kuid blogisse pole jõudnud kõike raporteerida. Aeg lihtsalt lendab. Ja tihtipeale kui töölt tuleme oleme nii väsinud, et lihtsalt ei jaksa kõiki mõtteid kokku koguda.

Nonii, matkast siis: Ilm oli alguses päris vihmane. Polnudki sellist tihedat ja kauakestvat vihma siin enne näinud, kuid see ei hirmutanud meid ja asusime vapralt teele. Mina ja Sirli olime varasematest matkakogemustest õppinud, et ei tasu üldse mõeldagi midagi muud jalga panna peale botaste. Kahjuks Mann pidi õhtul Frogsi tööle minema ja seega ei saanud oma valgeid botaseid jalga panna ja pidi kingadega tulema, kuna ta teadis kui mustaks matkates jalatsid saavad. Ja nagu te arvata võite ei olnud jalatsivalik tal kõige parem. Kingad olid pori täis ja jalg libises ikka päris kõvasti. Aga ta on tubli ja tugev tüdruk ning ei kurtnud ja tegi matka vapralt läbi. Tagasi alla tulles sähvatas tal mõte, et võiks veeskõndimiseks kaasa võetud papud jalga panna. Kõik kiitsime selle mõtte kohe heaks ja imestasime, et kuidas me enne selle peale ei tulnud. Igatahes alla tulek oli Mannil juba mugavam. See rada kulges peamiselt metsa sees ja ei olnud eriti ohtlikke vabalangemist võimaldavaid kohti, mistõttu tippu jõudes olime eriti julged ja tahtsime veel edasi minna mingit väikest rada pidi. Carlos hoiatas meid, et sinna minnes peab eriti ettevaatlik olema. No eks me siis püüdsime olla ettevaatlikud. Alguses ei saanud me aru, et miks ta nii muretses aga veidi kõrgemale jõudes saime aru, miks ta ettevaatlikkusele kutsus. Kohati oli rada väga kitsas ja mõlemale poole alla jäi valus kukkumine, mida soodustas eriti tugev tuul. Kummardusime võimelikult maadligi ja astusime edasi hinge kinni hoides. Üles jõudes tuli alustada fotosessiooniga nagu ikka meie puhul. Hoogsalt pilte tehes sai aku tühjaks ja meie igasugused hüppepildid olid veel tegemata. Päris kurb oli. Õnneks võttis Carlos sel hetkel oma fotoka välja ja lubas lahkelt enda fotokaga meil pilte teha. Sellega läks meie pildiseeria edasi. Hüppasime ja poosetasime seal tipus ikka hoogsalt. Teised matkajad ka vaatasid meie rõõmuga. Mõne pausi ajal püüdsid nemadki sarnaseid hüppeid proovida. Meil oli üleval üks suur ja lõbus seltskond.  Puhata ja mängida on tore küll, kuid selleks, et seda teha, tuleb ka tööl käia. Tuli hakata alla minema, kuna ma pidin õhtul tööle minema ja peale tööd Senor Frogsi mienma, et tähistada Ly viimast õhtut meie juures. Töö-õhtu venis, kuid aeg lausa lendas hiiljem Frogsis.




Sel õhtul toimus minu ja Manni vahel arutelu, et kuidas keegi end tunneb ja kuidas mingi käitumine kedagi mõjutab. Me omavahel räägime täitsa normaalselt ja üritame selgust leida ning tulevikus sarnaseid situatsioone vältida, kui ühel hetkel sekkub Ly meie arutellu sõnadega: ärge tülitsege! Te oleks pidanud seda hetke kõrvalt nägema, et mõista selle naljakust. Peale neid sõnu keerame me Manniga mõlemad pead tema poole ja ütleme kui ühest suust: me ei tülitse, me arutame! Ühesõnaga meie Manniga ei tülitse siin, me suudame oma asjad väga rahumeelselt läbi arutada, ilma et keegi solvuks või keegi vihane oleks. Selline idülliline pereelu on meil. :)
Järgmine päev oli niisama toimetamiseks, kuna Ly oli lahkumas siis me kasutasime hommikupoolikut, et temaga veel ringi käia. Aeg möödus kiirelt ja juba oligi käes hetk kui me pidime tööle minema ja tema lennukile. Hüvastijätukallistused vahetatud läksime igaüks oma teed. Me teed ristuvad taas LAs.
Edasised päevad olid töised, ainus mida oodata oli, oli külastus Pearl Harborisse. See külastus oli meil pühapäevahommikuks plaanitud, kõigil oli töölt vabaks võetud ja puha. Õhtul sättisime äratuskella 6.30ks, et võimalikul varakult sinna jõuda, kuna me teadsime, et 9 ajal tuleb sinna meeletu hunnik turismibusse. Ilus plaan oli, ausalt ka, aga miskipärast kell ei helisenud ja me ärkasime alles enne 9t. Sättisime end kiiruga valmis ja asusime bussi ootama. Päris kaua tuli oodata ja buss sõitis ka üsna kaua. See kõik limiteeris meie Pearl Harboris viibimise aega, kuna mina pidin kella 4ks Waikikis tagasi olema....Sellest räägime mu järjejutu järgmises osas :)

Stay tuned,
Eveli

Kuna ma olen ilmselgelt liiga laisk, et iga päev siia midagi postitada, siis nüüd olen omadega üsna jänni jäänud. Vahepeal on päris palju asju toimunud. Üritan neid tagantjärgi meenutada, kuigi mälestused hakkavad vaikselt tuhmuma. Seega midagi eriti detailset loota ei tasu :P.
2.augustil plaanisime üüri maksma minna. Selleni me kahjuks sel päeval ei jõudnudki, kuid õnneks oli meil maksmisega aega 5.augustini. Esmaspäeva jobutasime niisama maha, käisime shoppamas ja olime niisama. Teisipäeval (03.08) olin ma päev otsa tööl, teised samuti. Kolmapäevane päev oli matkamiseks broneeritud. Carlos, vana hea giid, korjas meid hommikul maja eest peale ja sõit võis alata. Me loomulikult kasutasime Carlost ka veidi ära ja palusime tal end maakleri kontori juurde viia, et me saaks oma üüri ära maksta. Hea poiss nagu ta on, ei olnud tal selle vastu midagi. Kiirelt saime üüri makstud ja siis saime matkaraja poole sõitma asuda. Sihtkohaks oli Manoa Falls ja sealt edasi jätkasime matka Loop trailil, kuhu õnneks enamus turiste ei läinud. Esimene osa kuni Manoa Fallsini oli paksult erinevaid turiste täis, kes teadagi ei suuda normaalses tempos kõndida. Neist oli mõtetu mööda ka minna, kuna ees olid samasugused uimerdised. Õnneks see matkaosa eriti pikk ei olnud ja me kannatasime selle ära, et inimesed venivad nagu härja ila meie ees. Peale seda kui jõudsime Manoa fallsi juurde tegime paar pilti ja jätkasime oma seiklust Loop trailil, kuhu õnneks suundus vaid väga väga väike osa matkajatest. Seal saime teha oma tempot ja nautida vaadet sobivates kohtades, ilma igasuguste Jaapani ja Hiina turistideta. Ilmselt olete täheldanud, et mulle need Jaapani turistid eriti ei meeldi, ma küll ei vihka neid ega midagi aga no nad on ikka nii teistsugused ja kohati päris häirivad. Seda mõistab vaid siis kui ise olla siin ja näha kogu seda situatsiooni. No igatahes ülejäänud matkaosa oli ilma turistideta (mitte et me ise turistid poleks) ja me saime end mõnusalt tunda. Matk ise ei olnud üldse raske ega midagi aga oli siiski huvitav. Peale meie esimest matka, mis oli üsna raske ja ohtlik, ei tundu enam ükski matk hull.
Nüüd lööb minu laiskus välja ja ma jätan jälle pooleli, äkki homme jätkan...

Olge tublid,

Eveli

Pole juba päris ammu kirjutanud. Peangi märkmiku lahti võtma, et vaadata, mis ma vahepeal siis teinud olen. Viimati oli vist päevakorras see, kuidas me kinos käisime ja raskeks nädalalõpuks valmistusime. Nüüdseks on too töine nädalavahetus üle elatud ja ka sünnipäeval käidud.
Käisime selle sama tüdruku sünnipäeval, kes meid matkama viis. Ta andis oma sünnipäeva tähistamisest meile kaks nädalat ette teada, et me kindlasti ikka töölt vabaks saaksime ja jättis osad oma pikaajalisemad sõbrad kutsumata, et meid kutsuda, kuna kohtade arv oli piiratud. Täitsa hämmastav ikka. Sünnipäev toimus Hee Hingi (või Hee Hengi) nimelises Hiina restoranis, kus olid tema lähedasemad sõbrad ja pereliikmed. Kõik ta sõbrad ja pereliikmed olid väga toredad ja sõbralikud, ning kõigil oli hea meel, et me ikka tulime. Tegelikult oli meil väga hea meel, et meid üldse kutsuti, see on ju äärmiselt meelitav, et peale paari kohtumist peetakse sind juba sõbraks. Me kinkisime Hassle'le scrapbooki, esimesed lehed täitsime juba ära. Panime sinna ühiseid pilte ja pilte eestist ning kirjutasime ka veidi. Lisaks tegime talle kingituseks ka ühe Eesti lauludega plaadi. Selle üle oli tal eriti hea meel. Sünnipäev möödus rahulikult, me veel mõtlesime, et ei tea kui vanaks Hassle sai, et kas saaks teda hiljem frogsi kutsuda. Me arvasime, et ta võib vabalt alla 21 ka olla. Lõpuks võtsime julguse kokku ja küsisime, et kui vanaks ta siis sai. Selgus, et ta sai 28 aastaseks. Poleks uskunudki. Kahjuks aga pidi ta järgmise päeva hommikul tööl olema ja meil jäi sünnipäeva afterparty pidamata. Nüüdseks on ta Las Vegases, naudib mängupõrguid ja võib-olla jääbki sinna, kui tööd leiab.

Sünnipäevajärgsel päeval olin ma hommikupoole tööl ning Mann ja Sirli olid õhtul tööl. Õhtul saabus ka meie juurde külaline LAst. Tüdruk, nimega Ly, tuli meile külla nädalaks ajaks. Ta on sama programmiga LAs. Mina olin ainsana kodus ja seega võtsin ta soojalt vastu ning tegin väikese Waikiki tuuri talle, et ta teaks, kust meid leida, kust süüa saada ja kus shopata. Õhtul kohtusime Sirli ja Mannuga frogsis, kus oli 1-dollariliste kokteilide õhtu. Tegime väikesed tervitusjoogid, mängisime veidi piljardit ja ajasime niisama juttu. Kuna järgmine hommik pidi Mannu tööl olema, siis me väga kaua peol ei olnud.
Järgmise päeva hommikupoolik oli mul taas vaba ja siis ma võtsin oma kohustuseks Ly'd kuidagi lõbustada. Kõigepealt käisime rannas ja siis hiljem läksime Honolulu Screameriga sõitma. Tegemist on paadisõiduga, mille vältel saab väga märjaks. Paat sõidab lainetel väga kiiresti ja teeb ootamatuid peatusi ja järske pöördeid, et rahvas ikka rohkem märjaks saaks ja neil võimalikult lõbus oleks. Meil oli küll igatahes väga lõbus. Kahjuks Sirli ja Mann töötasid sel ajal, nad lähevad Screameriga millalgi hiljem sõitma. Sadamakai, kus Screamer paiknes oli täpselt üle tee Ward Centre'st, kuhu ma pidin 16.30ks tööle jõudma. Paadilt sain maha 16.10 ja siis kiirustasin jooksujalul Buca di Beppo restorani, et alustada oma pildistamistööga. Kui te vaid teaksite, milline ma välja nägin tööle jõudes. Seljas oli pikk pluus, mis oli veninud kuni põlvedeni, kuna see oli läbimärg, juuksed olid läbimärjad. Ma olin nagu kassipoeg kui uksest sisse astusin. Hea oli, et mul töövorm on must riietus ja ma sellega tänaval ringi käia ei taha ja see oli mul kotis. Seega hostessid ära ehmatatud, liikusin tualeti poole, kus end kiiresti korda teha ja kuivad riided selga panna. Töövahetuse alguseks nägin juba enam-vähem inimene välja ja tööõhtugi kujunes päris edukaks. Sel neljapäeval oli mingi Lasagne-päev ja kuna tegemist oli Itaalia restoraniga, siis ilmselgelt oli see puupüsti rahvast täis. Restoran ise on nagu labürint erinevate tubadega ja mul oli kogu aeg nii kiire, et isegi istuda ei saanud ja eespool asuvatesse ruumidesse ei jõudnud paar tundi lausa. Kõik lauad olid inimesi täis. Tänu sellele, et oli palju inimesi restoranis oli ka müük hea ja ma võisin oma õhtuga rahule jääda.  Reedene päev hõlmas jälle töötamist terve päev. Hommikul alustasin Bucas ja õhtul töötasin Avantis, väga väsitav oli. Laupäev-pühapäev möödusid tööd tehes ja puhates.  Tänased 10 rida on nüüdseks kirjutatud. Homme püüan jälle tubli olla ja teid ülejäänud toimuvaga kurssi viia.
Olge paid,
Eveli

Käisime paar päeva tagasi kohaliku fotograafiga väikesel fotoshootingul. Idee tuli meie külalise Ly poolt, kes oli leppinud endale kokku pildistamise ning kutsus meid kaasa. Kuna minul ja Sirlil oli vaba hommikupoolik siis otsustasime seda võimalust ka kasutada.

Ja tänane tööpäev on läbi. Ärkasin vara, alustasin kell 10. Lõpetasin peale 18.00. Peale seda läksin Eveli juurde kus kohtusin Ly-ga (tüdruk, keda praegu majutame LAst) ning käisime temaga toidupoes ja väikesel riidepoe tiirul, kuna Ly polnud veel kohaliku ROSSi riietepoega tutvunud. Imekombel oli seal täna palju asju, mida oleksin osta tahtnud, kuid mul oli kaasas vaid tänane teenitud tipp, mis oli kuskil 110 dollarit. Jep, täna oli hea päev. Tegelikult oli päev suhteliselt aeglane, reede kohta ikka väga. Aga mu viimane laud jättis mulle 50 dollarit + telefoni numbri. Sellist asja pole veel varem siin olnudki. Kaks noort mereväe kutti, kellega suhteliselt vabalt lõpus vestlesin, kuna tegemist oli mu viimase lauaga. Tundub, et mu chill olek läks peale. Kuigi poleks sellist asja isegi oodata osanud. Üllatus oli korralik ja meeldiv! Loomulikult, ma neile tagasi helistama ei hakanud ja number läks prügikasti, aga kutid teavad, et ma homme õhtu ka tööl juhul kui nad peaksid tahtma suhelda. Vahetult enne mu viimast lauda oli mul üks väga ebameeldiv klient. Nimelt, USAs on alkoholimüük alla 21 aastastele rangelt keelatud ja seda kontrollitakse igal sammul. Kui mina peaksin müüma alkoholi alla 21 aastasele, siis võib mul sellest väga suur jama tulla. Esiteks lastakse mind lahti ning seejärel võib mind kohus oodata. Nalja siin sellega pole. Igaljuhul sain ühe noore kuti, kes oli sündinud 1989 September ja ajas mulle seal oma õigust, et ta on täisealine. Lihtsalt valetas näkku, täielik jobu. Ega ma mingi eilesündinud pole :) Õnneks sain jaole ja talle alkoholi ei viinud. Kuid siis ta tellis jäätee, hiljem väitis et see pole jäätee, mis ta tellis ja tahtis uut jooki. Ja niimoodi ta seal ülbitses minuga. Oi kui vihale mind see ajas. Siiski jäin rahulikuks ja käitusin tema suhtes täiesti ükskõiksena. Loomulikult ta mulle tippi ei jätnud, vaid tal oli vaja käia mulle ajudele viisakalt öeldes. Kuid õnneks päästis mu päeva viimane laud, kes leidis, et olen 50 dollari tipi vääriline. Nii, et järelikult pole viga minus.