Nonii, matkast siis: Ilm oli alguses päris vihmane. Polnudki sellist tihedat ja kauakestvat vihma siin enne näinud, kuid see ei hirmutanud meid ja asusime vapralt teele. Mina ja Sirli olime varasematest matkakogemustest õppinud, et ei tasu üldse mõeldagi midagi muud jalga panna peale botaste. Kahjuks Mann pidi õhtul Frogsi tööle minema ja seega ei saanud oma valgeid botaseid jalga panna ja pidi kingadega tulema, kuna ta teadis kui mustaks matkates jalatsid saavad. Ja nagu te arvata võite ei olnud jalatsivalik tal kõige parem. Kingad olid pori täis ja jalg libises ikka päris kõvasti. Aga ta on tubli ja tugev tüdruk ning ei kurtnud ja tegi matka vapralt läbi. Tagasi alla tulles sähvatas tal mõte, et võiks veeskõndimiseks kaasa võetud papud jalga panna. Kõik kiitsime selle mõtte kohe heaks ja imestasime, et kuidas me enne selle peale ei tulnud. Igatahes alla tulek oli Mannil juba mugavam. See rada kulges peamiselt metsa sees ja ei olnud eriti ohtlikke vabalangemist võimaldavaid kohti, mistõttu tippu jõudes olime eriti julged ja tahtsime veel edasi minna mingit väikest rada pidi. Carlos hoiatas meid, et sinna minnes peab eriti ettevaatlik olema. No eks me siis püüdsime olla ettevaatlikud. Alguses ei saanud me aru, et miks ta nii muretses aga veidi kõrgemale jõudes saime aru, miks ta ettevaatlikkusele kutsus. Kohati oli rada väga kitsas ja mõlemale poole alla jäi valus kukkumine, mida soodustas eriti tugev tuul. Kummardusime võimelikult maadligi ja astusime edasi hinge kinni hoides. Üles jõudes tuli alustada fotosessiooniga nagu ikka meie puhul. Hoogsalt pilte tehes sai aku tühjaks ja meie igasugused hüppepildid olid veel tegemata. Päris kurb oli. Õnneks võttis Carlos sel hetkel oma fotoka välja ja lubas lahkelt enda fotokaga meil pilte teha. Sellega läks meie pildiseeria edasi. Hüppasime ja poosetasime seal tipus ikka hoogsalt. Teised matkajad ka vaatasid meie rõõmuga. Mõne pausi ajal püüdsid nemadki sarnaseid hüppeid proovida. Meil oli üleval üks suur ja lõbus seltskond.  Puhata ja mängida on tore küll, kuid selleks, et seda teha, tuleb ka tööl käia. Tuli hakata alla minema, kuna ma pidin õhtul tööle minema ja peale tööd Senor Frogsi mienma, et tähistada Ly viimast õhtut meie juures. Töö-õhtu venis, kuid aeg lausa lendas hiiljem Frogsis.




Sel õhtul toimus minu ja Manni vahel arutelu, et kuidas keegi end tunneb ja kuidas mingi käitumine kedagi mõjutab. Me omavahel räägime täitsa normaalselt ja üritame selgust leida ning tulevikus sarnaseid situatsioone vältida, kui ühel hetkel sekkub Ly meie arutellu sõnadega: ärge tülitsege! Te oleks pidanud seda hetke kõrvalt nägema, et mõista selle naljakust. Peale neid sõnu keerame me Manniga mõlemad pead tema poole ja ütleme kui ühest suust: me ei tülitse, me arutame! Ühesõnaga meie Manniga ei tülitse siin, me suudame oma asjad väga rahumeelselt läbi arutada, ilma et keegi solvuks või keegi vihane oleks. Selline idülliline pereelu on meil. :)
Järgmine päev oli niisama toimetamiseks, kuna Ly oli lahkumas siis me kasutasime hommikupoolikut, et temaga veel ringi käia. Aeg möödus kiirelt ja juba oligi käes hetk kui me pidime tööle minema ja tema lennukile. Hüvastijätukallistused vahetatud läksime igaüks oma teed. Me teed ristuvad taas LAs.
Edasised päevad olid töised, ainus mida oodata oli, oli külastus Pearl Harborisse. See külastus oli meil pühapäevahommikuks plaanitud, kõigil oli töölt vabaks võetud ja puha. Õhtul sättisime äratuskella 6.30ks, et võimalikul varakult sinna jõuda, kuna me teadsime, et 9 ajal tuleb sinna meeletu hunnik turismibusse. Ilus plaan oli, ausalt ka, aga miskipärast kell ei helisenud ja me ärkasime alles enne 9t. Sättisime end kiiruga valmis ja asusime bussi ootama. Päris kaua tuli oodata ja buss sõitis ka üsna kaua. See kõik limiteeris meie Pearl Harboris viibimise aega, kuna mina pidin kella 4ks Waikikis tagasi olema....Sellest räägime mu järjejutu järgmises osas :)

Stay tuned,
Eveli