Eile oli meil matkapäev. Me olime juba tükk aega tahtnud matkama minna ja siis see võimalus avanes nii üllatavalt, et endalgi oli alguses raske uskuda. Ühel heal päeval, kui Sirli ja Mann Cheeseburgeris intervjuul käisid, kohtus Mari-Liis tualetis ühe sealse hostessiga, kes kohe juttu tegi ja mõne hetke pärast juba matkama kutsus. Mannu vaatas, et tundub tore tüdruk ja miks mitte minna. Kiiresti poetas juurde, et tal veel 2 sõpra, kes tulla tahaksid ja nii me saimegi kõik kutse matkale. Enne matkama minekut ei olnud meil õrna aimugi, mis meid ees ootab.Teadsime vaid seda, et riided võivad mustaks saada ja, et võib-olla on rajal ka kosk. Kose võimalik olemasolu tegi meid eriti rõõmsaks. Kohale jõudes saime teada, et seal on lausa kolm koske.
Matkapäeva hommikul ärkasime juba kell 9, et end valmis sättida ja kook kaasa küpsetada. End saime valmis, kuid kook ei tulnud nii hea välja kahjuks, nimelt kook on siiamaani panni küljes kinni ja me pole veel välja mõelnud, kuidas me selle kätte saame. Tänu sellele võtsime kaasa vaid võileibu, vett ja krõpse. Eriti tervislikud :D. Pakkisime kaasa teise komplekti riideid, käteräti, veesussid ja veel mõned asjad. Sirlil, tublil matkasellil, oli Eestist kaasa võetud seljakott. Meil Manniga oli vaid rannakott, mis oli kotivalikus kõige sobivam asi matkale minekuks. Ilmselgelt rajal selgus, et see oli ikka väga ebasobiv valik.


Kuskil esimesed 10 minutit püüdis Mann ettevaatlikult kivilt kivile hüpata, et mitte oma valgeid Lacostesid poriseks teha, kuid õige pea ta taipas, et see mure on teisejärguline. Esmaseks muutus mure ellujäämise pärast. Rada kulges mööda nõlva kõrgemale ja oli väga kitsas ning porine. Ühel pool mägi ja teisel pool järsak orgu. Polnud just eriti palju ruumi. Sel rajal olid kõige suuremateks sõpradeks igasugused põõsad ja väädid, mis hoidsid meid sügavasse orgu kukkumast. Minul oli adrenaliin laes ja ma nautisin täiel rinnal seda matka. Mannil oli kohati vesi ahjus, kuid ta pidas väga vapralt vastu ja oli kogu aeg esimese nelja seas. Ees olimegi mina, Sirli, Mannu ja Wesley. Wesley on Hassle (tüdruku, kes meid matkale kutsus) boyfriend. Hassle ja tema sugulased ei olnud nii kõvad matkasellid ja pöördusid poole raja peal tagasi. Me neljakesi läksime edasi ja lõpuks jõudsime esimese koseni välja. See võttis kuskil 2,5 tundi. Sinna jõudes oli selge, et sinna jõudmisega meie matk piirdub, kuna järgmine kosk oli tunnise matka kaugusel ja kolmandani pidavat end mööda köisi tõmbama. Selleks kõigeks meil enam jaksu ei olnud. Esimese korra kohta olime ülitublid. Kunagi jõuame ka kolmanda koseni välja.
Sellele vaatamata, et meie matk esimese kosega piirdus, saime me väga võimsa emotsiooni osalisteks. Vahetasime ruttu riided ja hüppasime kose alla. Päris hea ja jahutav oli. Nagu ikka, tegime ka seekord kiire fotosessiooni, et oma elamusi jäädvustada ja teile ka näidata. Tunne oli ikka üsna võimas, olla keset nö. džunglit kose all. Peale kose all jahutamist ja kiiret võileibade söömist asusime tagasiteele.
Tagasitee kulges üsna kiiresti, kuid oli keerulisem, kuna tagasi tulime teine külg ees ja ei olnud enam nii hea väätidest kinni haarata ja end üleval hoida. Esimese kukkumise tegi Sirli, siis kukkus Mann, kuid kõik jäid terveks ja ei langenud sügavasse orgu. Just siis mõtlesin ma, et oh nii hea, ma polegi kukkunud, vast ei kuku ka ja siis see tuli. Pind käis nii kiiresti jalge alt, et ise ka ei saanud aru. Olime kõik ühed porikäkid. Tagasiteel leidsime kirjakese Hassle'lt, kes ütles et ta enam ei jõudnud ja läks tagasi. Kellaajaks oli märgitud 15.22. Meie saime teate kätte kell 16.00. Juba siis ütlesime, et küll me nad kätte saame. Ja saimegi enne raja lõppu. Tagasiteel oli muidugi tunne, et poolt rada pole näinud, mõni koht oli palju hullem kui tulles aga hakkama saime ja on isu uute matkaseikluste järgi. Tunne oli hea ja tuju oli mega (Y).
Me olime Hassle'le väga tänulikud, et ta meid kutsus ja tundus, et neil oli ka meiega tore ja ütlesid, et nad teevad iga pühapäev väljasõite ja võtaksid meid heameelega kaasa. Me olime sellise plaaniga igati nõus ja järgmine kord kui meil pühapäev vaba on, lähme nendega teisele poole saart ilusaid randasid vaatama/nautima. Meil on vist tekkinud esimesed kohalikud sõbrad. Tegelikult on üsna uskumatu ju, et võõras inimene kutsub esimesel kohtumisel kohe matkama ja muidu koos aega veetma. Me olime väga positiivselt üllatunud ja õnneks ei pidanud inimeses pettuma :).
Koju jõudsime 6 ajal ja all muretsesime, kas selliseid porikolle, nagu me olime, majja ka lastakse. Õnneks lasti ja saime oma korterisse ning kohe pesema. See pori oli nii hull, et andis maha nühkida. Mõnel tuli kaks korda duši all käia, et puhtaks saada :P. Siis sõime ja hakkasime end õhtuks valmis sättima, kuna oli plaan koos osade eestlastega 4.juuli ilutulestikku vaadata ja siis hiljem randa minna. Ilutulestikku vaatasime meie maja 32. korruselt ja olime sellest täiesti vaimustuses. Kokku kestis ilutulestik kuskil 20 minutit ja taevasse lasti ikka uskumatuid kujundeid. Eestis ei ole aastavahetusel ka sellist asja. USAl ikka raha on, mida taevasse lasta.

Hiljem haarasima kampa naabritüdrukud ja naabermaja Eesti poisid ning suundusime randa kitarri mängima ja niisama chillima. Poisid mängisid kitarri ja laulsid, me jorisesime ka kohati kaasa, kuid enamus ajast lihtsalt nautisime olemist. Soe öö, lainete hääl, liivarand, palmid, tähistaevas, hea seltskond. Mida elult veel tahta? Tegelikult ühte asja tahaks. Nimelt seda, et te kõik, kes te meie tegemistele täiel rinnal kaasa elate, saaksite ka siin meiega olla ja seda kõike nautida. :)

xoxo,
Eveli ja Mari-Liis