Viimane postitus jäi pooleli just koha peal, kus me otsustasime kaskadööridega peole minna. Mõeldud tehtud, tüdrukud läksid ruttu koju meikima ja riideid valima. Meile helistati veel ekstra üle, et ärge mingil juhul hiljaks jääge. Ma ei saa aru miks kõik arvavad, et me hilinejad oleme. Ükskord ammu enne randa minekut öeldi ka meile, et buss läheb 10 minutit varem, et me ikka kindlasti jõauks. Ühesõnaga siin arvatakse, et meil juba selline nägu peas, et me oleme hilinejad. Aga see selleks. Saime siis end valmis sätitud ja läksime kella 10ks Frogsi juurde, kust pidi buss meid peale korjama. Võite ette kujutada meie üllatust kui nägime Frogsi ees seismas umbes 30 Eesti neiut, kes ka peobussile läksid. Samas oli hea, et nii palju eestlasi ümber oli, kuna meist keegi ei osanud ette kujutada, mis see peobuss endast kujutab. Mida rohkem meid, seda turvalisem, arvasime me. Kui algul oli äärmiselt oluline, et kõik kell 10 kohal oleks, siis mida ei olnud, oli buss, sest see oli vahepeal katki läinud. Ootasime ja ootasime, vahepeal käis peast läbi mõte, et läheks ära Frogsi ja naudiks sealset õhtut, nagu esialgu plaanis oli. Mann ja Sirli olid juba ära minemas, kui buss ette sõitis. Naabritüdrukud Sigrid ja Regina haarasid mult käest ja vedasid bussi, ega siis Sirli ja Manngi maha ei jäänud. Bussis oli päris tugev kärsakas üleval ja täiesti pime, kuigi tegelikult peaks seal käima kõva muss ja valgusshow. Turvalisuse huvides istusime pimedas ja kärssavas bussis. Meid korjati enne peale ja siis mindi kaskadööridele järgi. Me mõtlesime, et neid tuleb ikka palju aga bussi aknast välja vaadates nägime 9-t meest, kes olid mõneti karvased. Sel hetkel oli veel peas mõte, et no oli vaja siia tulla. Asi muutus paremaks peale esimest kokteili ja esimesse sihtkohta jõudmisega. Esimeseks sihtkohaks oli Pearl'i nimeline ööklubi Ala Moana keskuses. Täisealised (ehk 21 ja vanemad) said ilusti sisse, samal ajal kui alaealised pidid bussis ootama, kuni teised tagasi bussi jõuavad. Nii kui me ööklubi uksest sisse saime, siis haaras üks kaskadööridest meil käest ja juhatas meid oma lauda läbi rahva. Sinna lauda jäime me terveks õhtuks ja tänu sellele saime kaskadööridega rohkem tutvuda. Õhtu oli meeleolukas ja õhtu lõpuks oli üks kaskadöör mul juba päris sõber.
Pearlist suundusime Level4'i, mis asub kodule päris lähedal. See oli ainult hea. Level4'is oli sama lugu, et kogu aeg vaadati kas me oleme olemas, kas me ehk tahame midagi ja kas meil kõik korras. Ühesõnaga üsna meeldiv õhtu oli.
 Pühapäeva magasime enam-vähem maha. Sirli, ainus tugev läks hommikul kella 9ks tööle. Mina ja Mann otsustasime, et ostame kummimadratsid ja lähme ookeani peale päevitama. Mõeldud-tehtud. Aga selle peale me ei mõelnud, et ookeani peal loksutab kolepalju ja eelmine päev oli pidu. Umbes 45 minutiga hakkas meil ikka päris halb seal ookeani peal ja otsustasime sammud taas kodu poole seada. Õnneks läks imelik enesetunne 4ks ära ja sain minagi rõõmsalt tööle minna. Esmaspäev ja teisipäev möödusid töötähe all.
Kolmapäeval oli meil kõigil üle pika aja üks ühine vaba hommik ja  otsustasime selle sisustada Diamond headi matkaga. Võtsime kampa ka oma naabritüdrukud Sigridi ja Regina ning asusime teele.
Sõitsime bussiga matkaraja lähedale, läbisime esimese tunneli ja jõudsime kraatri sisse, kus ootas meid ees piletiputka. Pileti hinnaks oli 1 dollar, selline sümboolne summa.

Enne matkarajale suundumist oli veel viimane võimalus tualetis käia ja oma veepudeleid täita, kuna matkarada ise oli nagu keset kõrbe. Pildil olev ala oli nagu oaas keset kõrbe. Ülejäänud matkarada kulges kuivanud taimede ja puude taustal. Matkarada ilustasid veel turistide hordid, kes olid peamiselt jaapanlased ja seega ei saanud millestki midagi aru ja kõndisid maru aeglaselt. Meie, vaprad eestlased, sammusime neist kiirelt mööda ja enne kui arugi saime siis olime juba tipus. Enne seda tuli läbida veel üks tunnel, üles minna järsust trepist ja keerelda keerdtrepil.

Tipus kohustuslikud pildid tehtud, asusime tagasiteele, et veel sama bussiga Waikikisse tagasi jõuda. Bussipeatuses üritasid taksojuhid turiste mesijutuga oma taksodesse meelitada, rääkides, et bussid käivad harva ja on alati täis, et ei pruugi sealses peatuses peatudagi jne. Osad läksid õnge, meie ei läinud ja 5 minuti pärast oli enam-vähem tühi buss peatuses. Jõudsime näljastena koju, haarasime midagi süüa ja siis otsustasime Sirliga, et lähme shoppama, kuna Macy's oli jälle mingi sale. Mõlemal oli vaba õhtu ka, jätsime Manni koju, kuna ta pidi õhtul tööle minema. Peale shoppamist võtsime plaani kinno mineku. Just enne Ala Moanast välja astumist helistas meile Mann, et tal helistati töö juurest ja öeldi, et täna pole vaja tööle minna, kuna rahvast ei ole. Lasime Mannil bussi peale hüpata ja kino juurde sõita, et kolmekesi üks tore õhtu kinos veeta. Vaatasime kahte filmi: "Sorcerer's apprentice" ja "Grown ups". Esimene oli fantaasiafilm ja üsnagi ettearvatav, kuid siiski päris hea. Teine oli komöödia, mis oli üsna naljakas kohati, kuid samas ka veider.

Kinos põrkasime kokku ka Jeremy'ga, üks kaskadööridest, kes minuga rohkem suhtles. Ajasime veidi juttu ja leidsime, et oleks pidanud ikka kõik koos kinno minema. Eks näeb, mis sellest saab.
Neljapäeval tegin Avantis topeltahetuse, see tähendas 14 tundi tööl olemist. Oii vot see oli õudne. Kahe erineva koha pealt ühel päeval töötada pole üldse hull, aga kaks vahetust ühes kohas teha on ikka liig, mis liig. Aga noh, üle elasin selle päeva, kuid rohkem selliseid ei tee. Reedel olin õhtul tööl. Tööl olles helistas mulle Jeremy, uuris kuidas elan ja mis teen. Kutsus mind, Mannut ja Sirlit õhtul peole. Ma algul kahtlesin peole minekus, kuna pidin 11ni õhtul tööl olema ja peale seda end veel sättima, kuid nii Mann kui Sirli olid kindlad, et peaks ikka minema ja nii me läksimegi. Me ei kahetse, et läksime. Õhtu oli tore ja meid võeti kui omasid, mis sest et oleme neid aind 2 korda näinud. Selle tutvusega seoses on meil ka paar asja soolas, kuid sellest ei tahaks enne rääkida kui asjad kindlad on. Tekitame teile põnevust.
Laupäeval, pühapäeval ja esmaspäeval ka töötasime. Täna on vaba päev mul ja Mannil ning õhtul lähme Hassle'i sünnipäevale. See on see tüdruk, kes meid matkama viis. Ise ta ei tunnegi meid, aga juba kutsub sünnipäevale. Me oleme sellest muidugi väga meelitatud ja lähme heameelega. Eks siis mõne päeva pärast saate ülevaate sünnipäevast. Homme tuleb meile üks tüdruk, nimega Ly, nädalaks ajaks külla. Temaga seikleme ka veidi ringi siin, siis on teile ka rohkem millest kirjutada.
Lilli, Ave ja Taisi kaardid saime ka vahepeal kätte. Aitäh teile :).
Me ikka käime iga päev msnis aga väga harva näeme seal teid, meie kalleid kaasaelajaid. Mis toimub? Millega te tegelete ja kuidas elate? Andke tagasisidet.

Kall-kall,
Eveli ja Mannu