Tänane päev algas siis sellega, et ärkasime äratuskella peale kell 8.30 ja seda sellepärast, et kell 9 pidi veekatkestus algama. Tegime ruttu oma hommikused toimetused ära ja siis selgus, et vesi ei läinudki kell 9 ära. Eks ta hiljem ikka vast läks ära aga meie seda ei näinud. Helistasime hommikul veel kiirelt mõnda kohta, et intervjuule minna ja ühte kohta saatsin CV. Sealt helistati mulle juba mõnekümne minuti pärast tagasi ja uuriti minu ja mu paberite kohta, et kas ikka võin töötada. Vestlus sujus hästi ja ta lubas varsti tagasi helistada. Eelmisest päevast oli meil ka üks intervjuu kokku lepitud, enne seda tahtsime oma CVd välja printida aga sellega läks üsna palju aega, kuna Waikikis ei ole eriti palju selliseid kohti, kus printida saaks. Umbes tund aega tegelesime printimiskoha otsimisega ja siis hakkasime intervjuule seiklema. Pidime bussiga Waikiki piirkonnast välja sõitma, sõit võttis aega 45 minutit ja see piirkond oli ikka üsna kahtlane. Me lohutasime end sellega, et ilmselt seal kandis on ainult nende kontor ja flaierijagamine/customer service toimub mujal. Kohale jõudes oli asi veelgi kahtlasem, kuna tegu oli suht garaažiga ja selle ees seisid Kirby autod, mille peal oli sama telefoninumber, millele helistasime. See ka veel ei pannud meid tagasi pöörduma, läksime ikka uksest sisse ja vaatasime, et ehk seal mõni muu kontor ka aga ei olnud. Ukse taga oli terve rida pinke ja applicationeid, mida täita sai. Istusime maha, uurisime veelkord, et millega tegu, koha peal oli juba selline jutt, et floor cleaning & customer service. Flaierijagamisest polnud juttugi ja samal ajal kõndis üks onu meist mööda, see sama Kirby tolmuimeja käes. Sellest piisas, et otsustada seda, et see töö pole meie jaoks. Ühesõnaga tegemist oli tohutu ajaraiskamisega.

Tagasiteel peatusime Ala Moana shopping centre's, mis on meeletult suur keskus. Seal kohtusime ühe Iisraeli mehega, kellele me silma jäime ja kes lubas silmad lahti hoida töö osas. Loodame, et sealt näkkab midagi. Mina Sirliga ootame veel lennujaamast kõnet, et äkki saame sinna tööle.
Tuberkuloosi testi läksime tegema bussiga, kuna seda pikka matka ei tahtnud enam ette võtta. Kui sinna keskusesse jõudsime, kus testi tehakse, oli seal üsna pikk järjekord. Enne süsti saamist tuli täita mingi avaldus ja siis oodata kuni kutsutakse. Järjekord liikus õnneks üsna kiiresti. Mina olin esimene julge 5st Eesti tüdrukust, kes läks nõela alla. Süst ise ei olnud valus aga veidi ebameeldiv oli. Üldjoontes läks kõigil test hästi, ainult ühel tüdrukul viskas pildi korra eest. See ehmatas korra ära aga arstid olid väga meeldivad ja tulid kohe appi ja ajasid meiega tükk aega juttu, kuna me oleme nende jaoks eksootilised. Neljapäeval peame sinna tagasi minema ja oma käed ette näitama, et veenda kõiki, et meil pole tuberkuloosi.
Enne poodi minekut hüppasime ühest baarist läbi, kuhu ka töötajaid otsiti. Nii kui olime uksest sisse saanud, saime aru, et see baar ei ole kohe kindlasti selline koht, kus me töötada tahaks. Nii et me olime teistpidi uksest väljas kohe.
Nüüdseks oleme jälle koju jõudnud ja poes käinud, et võib päeva enam-vähem korda läinuks nimetada. Õhtul puhkame veidi, kuna täna sai päev otsa jalul oldud.

Olge tublid,
Eveli